Tahan olla nagu Erkki..
...ja sellepärast kirjutan ka oma marsasõitudest!
Eelmisel nädalal läksin rahuliku ja rõõmsa meelega mina siis marsa peale Rävalast. Astusin siis mina lahtise marsaukse juurde, kui äkki vaatasid sealt mulle otsa kümme vene nolki, kes kisades mul nina ees ukse kinni tõmbasid. Johhaidii, mõtlesin mina. Aga astusin siiski julgelt, ise ust lahti kangutades, sisse. Järgnes mõistetamatu naeru-jutu-mölavadin. Tegelikult ühest sain aru - prince William...Shakespeare! Ühesõnaga olid kõik istekohad noormeeste poolt võetud ja sõidu alguseks oli masin seisvaid naisi täis. ILUS! Mingi 50 aastane bisnessvuman, blond ja värvitud ja hirmus tige, sai istuma. Pärast pikka vaidlust, muide. Mina seisin päris taga lõpus ja irvitasin ta toriseva näo peale kuni kodupeatuseni välja!
Noh, nojah. Eile läksin ka marsa peale. Seekordne elamus oli järgnev - marsajuht jääb 5 minutit hiljaks, aga on nii tore ja viisakas, et mitte ei kipu keegi virisema...või on see nii vaid eestlase orjamõtlemise tõttu, et näkku ei julgenud keegi iitsatada ja kodus pärast viriseti pool ööd kaasale? Anywhoo, hakkab auto lõpuks liikuma. Kristiineni välja laabub kõik ladusasti. KUNI. Marsakas, nagu tore eesti keele õpetaja Mänd alati kippus ütlema, teeb ootamatu manöövri ja maandub taksopargi statoilis. How come? Sõnagi lausumata voolab juht õue, topib marsa bensiini täis, ja läheb ise kümneks minutiks poodi. Mina joonistan samal ajal udusele (was it the wine?) aknale kindaga jaburusi. Juht tuleb tagasi, keegi ei ütle mitte midagi, tal on läbipaistva vedelikuga pudel käes, ilma sildita ja puha, ja alustab siis taas sõitu.
Teema lõpp!
Ma mõtlesin, et sa hakkad mind ülistama, aga ikkagi oli asjalik marsapostitus.
In fact, ühistranspordiseikade jaoks peaks omaette blogi tegema üldse!
Post a Comment