Teine katse
Uude ellu astumisele tänu kustutas vana armastus mu kõigekukuma, mu blogi. Kas see on näitaja tõelistest tunnetest, ei oska ma kommenteerida, küll aga teeb mind täitsa rõõmsaks tõsiasi, et suutsin ühe heasoovliku filantroobi nii kaugele ajada. Viis punni mulle! Kuigi mina jäin kaotajaks, säästsin vähemalt lõpus oma väärikuse, mida kõik need pikad kuud olin materdanud.
Noh, kahju on muidugi. Eriti kahju, et sama aadressigi ei lastud kasutada.
Nüüd on nii, et telefoni pole, numbreid pole, messengeri pole, orkutit ka pole (OH ÕUD!), aga näe, blogi nüüd jälle on. Vanaisa pole ka. Jätkuvalt ja igaveseks.
Ja tööd ei ole, rahu pole, armastust pole, kindlust pole, raha pole.
Aga näe, blogi nüüd jälle on.
Ja kesk neid kohutavaid aegu on huvitav, vaatan intervjuud Annie Lennoxiga ja mõtlen, et kas tuleb ka aeg, kui ma räägin nendest hirmsatest, põnevatest, igavatest, kurbadest aegadest, mis juba mõnda aega kestnud on. Will I survive to tell the story?
an sms that sums it all up - Kukunurr, sa oled natsa ettearvamatult kaootiline, aga kohutavalt armas!
Yann Tiersen - Monochrome
Post a Comment