Veel üks ajalugu II

Paldiski tuuletuulutajate taustal jooksen endalt riided maha ja hüppan keset südaöist katarsist merre. Kollane kuu on enda alla võtnud pool taevast, taevas on päikeseloojangust veel roosa (aga selle vähenedes ilmub peakohal tähti veel ja veel). Vesi on pehme ja soe, mina just neelupõletikust paranenud.

Ja kui päeval silmad lahti teen, tuleb läbi telgi mändide vahelt meretuul ja ma olen täiesti õnnelik.

Siis lähen kahe veini, suitsupaki ja soolapulkadega linnahalli külje peale, viskan pikali ja jälgin mängu. Kõigepealt kondab minust mööda mees päikeseprillides ja särgis stiiliga a la Miami para siempre, naiste sussid jalas. Piidleb. Pöörab ringi. Kõnnib minema. Panen üle mitme päeva esimese sigareti suhu, viskan jala üle teise ja lebotan. Endal mingi ilgelt vinge paueri tunne sees. Mõtetes kirun ja korraldan. Teen korraks silmad lahti, et näha peakohal müüril kondavat meest. Näeb mind, jalutab minema. Mööda kõnnivad kaks lõunamaalast, pinges. Vahin neile ülbelt näkku, lihtsalt sellepärast, et mul on selline tuju. Tõusen istukile ja teen veel suitsu. Tunnike on möödunud ja E helitsab vabandava häälega, et bussi ei tule ega tule. Ütlen, et ärgu muretsegu ja tulgu nagu tuleb. Vaatan päikesesse.

Ja siis võpatan, sest mööda kihutab bmx rattur, noor poiss. Ja tema järel minu nina alt läbi vana paks ja kole politsenik. Jookseb, noh. Midagi kukub ta vöölt ja veereb põndakult alla. All parklas juhtub ta ametikaaslasel täpselt sama. Vana paks ja kole otsustab siis, et targem on pedaalinahhaalile läheneda teiselt poolt. Hakkavad tagasi sörkima.

Päikeseprillidega mees on tagasi, kõnnib korra mu eest veel läbi ja siis jääb mõnekümne meetri kaugusele istuma. Panen prillid ette, istun veidi ja siis lähen nurga taha hetk tagasi just tänu sellele ratturipoisile vabanenud trepile istuma. Otse loojangule vastu. Ootan, et prill järgneks. Seda ei juhtu, tuleb hoopis igati hip väljanägemisega soomlane, vaatab mulle otsa, mina vaatan vastassuunas. Kõnnib vaikselt lähemale, jääb seisma ja silmsideme tekkimisel libiseb tal üle huulte küsimus :"Problems?". Raputan pead ja mõtlen, et ta on imbetsill. Uurib katse-eksitus meetodil välja mu rahvuse ja kõnnib minema. Varsti pärast seda kõnnib päikeseprillidega mees jälle must mööda. See on vist viimane kord ka.

Kuulan Street Walkingut ja tahan tantsida ja kirjutada ja seksida. Siis kuulan Disorderit ja tahan ainult lennata. Tuleb E. Varsti hakkab kajama Madonna kontsert.

Lõpetame hommikul kell pool seitse näitleja I diivanil multikat vaadates. Hetked enne seda puhkasime Draamateatri treppidel jalgu ja tegime suitsu. Ja mööda kõnnib mees, passib silma, muigab ja küsib siis, ise peatumata :"Kas ei lasta sisse või visati välja?"