Somnambuul ja kella kaheksani hommikul üleval, öö hääled ja lõhnad ja värvid, maja ees peatuvad võõrad taksod, roheline tee ja sigaretid, liiga pime, et maalida, liiga väsinud, et lugeda, liiga rahutu, et uinuda, liiga mõnus, liiga mõnus, liiga mõnus on pitsi sees lamada.
Palun mulle elu, mis on üle saanud enese tõestamisest, kahetsustest mineviku üle ja lootustest tuleviku üle. Andke mulle jõudu, et vabaneda.
I saw a saviour, a saviour come my way
Saun check, täitsa ise Kaiaga tehtud piparkoogid check, hõõgvein check, pärg check. Lovely! Nüüd veel homme natuke nokitsemist ja olengi jõuluks valmis.
Eelmise postituse sisu oli see, et hakkasin jälle Oshot lugema. Äärmiselt hariv, kas pole, eks. Aga nädala tipp-punkt oli järgmine - ma leidsin rahvusraamatukogu poest Persepolise raamatu! Ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on! See on NII TORE. Ma ei jõua ära kiita, lugege ise. Võin laenata, kui te kõige nimel, mis teile kallis on, vannute, et te selle kahjustamata ja võimalikult kiirelt tagasi toote. Ääh, ma just lugesin, et Marjane Satrapi käis septembris Eestis seda esitlemas! tötkat, ikka jään millestki ilma...
Just wanted to say: I don't love anyone.
Aaand I'm also real taken for this one . There's just something very inspiring yet upsetting about pretty people like that. Especially when the people are prettyANDtalented. Shit, like neither my sister nor I can watch Meie Annid. Nagu ütleks Kaia - kuradi fakk.
And oh, I will so marry Stanislav. Teeks vahetpidamata keppi ja tuludeklaratsiooni.
Siin ta on!
Eesti koomika - Ajakirjanduse kogutud pärlid.
...aga Klara on ikka nagu Klara - külm, mürgine ja kuningannalik. Eks mugin siis omaette. Teen veel kohvi ka ja keeran endale ühe mõnuse exotic choice'i. Ja ehk vaatan filmi Hitlerist või Guantanamost. Seda muidugi peale Erisaadet. Au revoir, sõbrad!
Kõigepealt teen kohe selgeks, et olin tänavu pöffil äärmiselt laisk. Tegelikult on see nii iga aasta. Oleks ju võinud käia! Minu elamused piirdusidki animated dreamsi ja filmiga afterwards. Aga see-eest oli ebameeldivaid kogemusi! Noh, eile näiteks oli meil Maarjaga au näha von krahlis mingit väga ebaõnnestunud üllitist, mida on piinlik filmiks kutsuda. Selle käkerdise nimi on Oil on Water ja peategelaseks oli mingi tshikk, kes tutvustas end kui "komplitseeritud kirjanikku" ja ei suutnud terve selle kahe tunni jooksul vait jääda oma arvamuste koha pealt kunstist, elust ja religioonist etc. Peale eneseotsingutest hämamise oli näitsiku lemmikfraas "Ma ei saa aru!" Well... "Skisofreenia? Ma ei saa aru!"
Noh, ühesõnaga oli ta modelliks mingis ilges kunstiklassis, lebotas seal keset tuba, valgest siidist pidzaama seljas . Ja üks neist joonistajaist siis, mingi kahemeetrine tugevate madalate kulmude ja eriti tühja pilguga habemik, hakkas seda tshikki sebima. Et too olevat mingisugune muusa või midagi. Siis nad kõndisid ringi kullatolmuses õhus, läksid koljati korterisse, mis muide oli täis väga kahtlustäratava kvaliteediga fotosid, joonistusi jms, rohelist teed või midagi jooma,uinusid üksildusest rääkides teineteise kaisus ja ärkasid mõlemad riietatult. Ja nii nad kokku jäid. Mees mängis koeraga frisbit, vahepeal kippus kogu asi väga geiks minema. Ja ta peamine lause filmis oli "Ma olen kunstnik."
Elasid siis koos, mees kippus skisoks ära ja tappis ennast basseinis. Tibi tuli koju, nägi mehe laipa basseinis ja siis slowmotionis jooksis (nagu Maarja mainis, väga baywatchilikult) ja karjus ja hüppas oma kallima laipa päästma. Nii nad seal kahekesi vingerdasid, tibi ja koer, ja Kunstnik oli valge ja liikumatu. Lõppes nii, et tibi tegi mehe töödest näituse, avamisel oli ainult paar sõpra, jutlustas ja nuttis ja oli rase.
Enne lõputiitreid halvas ekraani mingi eriti off reekviem skisofreeniale.
Ja peale selle oli poliitilisuse korrektsuse mõttes filmi tegelaskujude hulka lisatud paar mustanahalist, kellel eriti kaheldava väärtusega rollid olid. Ja üks ilgelt ägedate silikoontissidega tsikk oli ka, kelle nibud olid teravad nagu männikäbid.
Ma pidin endale tilgad püksi naerma! Jah, ja siis võitis karma ja mul kukkusid kotist tampoonid kõigi nähes põrandale laiali ja kümneks minutiks kaotasin tol õhtul veel oma rahakoti ka ära. Ei tasu teiste ponnistuste üle ikka naerda.
Tegelikult ka ei tohiks vist nii õudselt ülbitseda.
Salingeri Bessie ju ka ütles, et ei tohi endale nii tugevaid sümpaatiaid ja antipaatiaid tekitada, sest nii ei saa elada. Nii, et ainult nende inimestega rääkida oskad, kes sulle meeldivad. Ja nende asjadega tegeleda, mis sulle meeldivad. Tuleb rohkem Paksule Naisele mõelda ja mitte nii pagana palju oma siseheitlustele kulutada.
Ilus, edev ja tark poiss. Ajasid mu nii vihale, et oleksin hea meelega sul näo sisse löönud. Aga sina ütlesid, et ma olen armas ja tegid mulle musi.
Ühegi inimesega, kes peab end piisavalt targaks või elukogenuks, pole võimalik normaalset vestlust luua. Ta jääb alati oma mulliga jaurama. KUULA siis. Või oled jõudnud punkti, kus ei pea enam mitte kui midagi elult juurde õppima? Olen 30 ja elan 20 aastat veel nii, nagu praegu, ja kui saan 50, keeran kõgile 18-aastastele taha ja siis te veel kuulete minust...? Te veel kuulete.
Aga ela praegu! Näha on, et sa ei rahuldu enam raamatute, filmide ja bbc kuulamisega. Do something about it. Ei, sa vahetad ikka sõpru ja tüdruksõpru, teed miljonipeldikus suvadega keppi ja õpetad möödaminejaid fotograafe, et kell 5 hommikul on kõige parem valgus. Tead midagi? fakk ja äkki mul pole õigus ja sa oledki õnnelik.
