Nonii!
Kõigepealt teen kohe selgeks, et olin tänavu pöffil äärmiselt laisk. Tegelikult on see nii iga aasta. Oleks ju võinud käia! Minu elamused piirdusidki animated dreamsi ja filmiga afterwards. Aga see-eest oli ebameeldivaid kogemusi! Noh, eile näiteks oli meil Maarjaga au näha von krahlis mingit väga ebaõnnestunud üllitist, mida on piinlik filmiks kutsuda. Selle käkerdise nimi on Oil on Water ja peategelaseks oli mingi tshikk, kes tutvustas end kui "komplitseeritud kirjanikku" ja ei suutnud terve selle kahe tunni jooksul vait jääda oma arvamuste koha pealt kunstist, elust ja religioonist etc. Peale eneseotsingutest hämamise oli näitsiku lemmikfraas "Ma ei saa aru!" Well... "Skisofreenia? Ma ei saa aru!"
Noh, ühesõnaga oli ta modelliks mingis ilges kunstiklassis, lebotas seal keset tuba, valgest siidist pidzaama seljas . Ja üks neist joonistajaist siis, mingi kahemeetrine tugevate madalate kulmude ja eriti tühja pilguga habemik, hakkas seda tshikki sebima. Et too olevat mingisugune muusa või midagi. Siis nad kõndisid ringi kullatolmuses õhus, läksid koljati korterisse, mis muide oli täis väga kahtlustäratava kvaliteediga fotosid, joonistusi jms, rohelist teed või midagi jooma,uinusid üksildusest rääkides teineteise kaisus ja ärkasid mõlemad riietatult. Ja nii nad kokku jäid. Mees mängis koeraga frisbit, vahepeal kippus kogu asi väga geiks minema. Ja ta peamine lause filmis oli "Ma olen kunstnik."
Elasid siis koos, mees kippus skisoks ära ja tappis ennast basseinis. Tibi tuli koju, nägi mehe laipa basseinis ja siis slowmotionis jooksis (nagu Maarja mainis, väga baywatchilikult) ja karjus ja hüppas oma kallima laipa päästma. Nii nad seal kahekesi vingerdasid, tibi ja koer, ja Kunstnik oli valge ja liikumatu. Lõppes nii, et tibi tegi mehe töödest näituse, avamisel oli ainult paar sõpra, jutlustas ja nuttis ja oli rase.
Enne lõputiitreid halvas ekraani mingi eriti off reekviem skisofreeniale.
Ja peale selle oli poliitilisuse korrektsuse mõttes filmi tegelaskujude hulka lisatud paar mustanahalist, kellel eriti kaheldava väärtusega rollid olid. Ja üks ilgelt ägedate silikoontissidega tsikk oli ka, kelle nibud olid teravad nagu männikäbid.
Ma pidin endale tilgad püksi naerma! Jah, ja siis võitis karma ja mul kukkusid kotist tampoonid kõigi nähes põrandale laiali ja kümneks minutiks kaotasin tol õhtul veel oma rahakoti ka ära. Ei tasu teiste ponnistuste üle ikka naerda.
Tegelikult ka ei tohiks vist nii õudselt ülbitseda.
Salingeri Bessie ju ka ütles, et ei tohi endale nii tugevaid sümpaatiaid ja antipaatiaid tekitada, sest nii ei saa elada. Nii, et ainult nende inimestega rääkida oskad, kes sulle meeldivad. Ja nende asjadega tegeleda, mis sulle meeldivad. Tuleb rohkem Paksule Naisele mõelda ja mitte nii pagana palju oma siseheitlustele kulutada.
