Esiteks, tunne on hea. Ei tea, kas heast Normandia siidrist, Ennuga tehtud plärust või filmist, mida täna subtitreerisin. Kõik kolm?
Teiseks, näen uuesti maali oktoobri algusest. Me ööbisime atekas, jõime veini, ma langesin taas oma vana armastuse käte vahele. Aga meist, kahest sõbrast, õnneks väljaspool mehe-naise-asja, tuli kõige selle vaeva, nutu ja naeruga välja maal selline.
Mantra.
Elada, mitte karta, ja uskuda.
Jääda julgeks ja vabaks.
1.the smiths - oscillate wildlyLea kägu says:
kallis sille
Lea kägu says:
mu õnn ja päike
Lea kägu says:
mu armastus!
Lea kägu says:
sööme kooki ja joome veini
Lea kägu says:
mu armsaim kuukiir
Lea kägu says:
kaunis kannike aasal
Lea kägu says:
kõrvad nagu tuvitiivad
Lea kägu says:
silmad kui kaevupõhjad
Lea kägu says:
oh, sille
Lea kägu says:
miks oled sa nõnda tõrges mu vastu?
Lea kägu says:
mu südame rõõm!
Lea kägu says:
miks ei vasta sa mu palvetele?
Lea kägu says:
ma tilgun verd, kui minuga nõnda käitud
Ö ö l i b l i k a s says:
ma ei tule, hakkan last söötma
All those places
Where I recall the memories
That gripped me
And pinned me down
I go to these places
Intending to think
To think of nothing
No anticipate
And somehow expect
You'll find me there
That by some miracle
You'd be aware
I'd risen this morning
Determined to break
The spell of my longing
And not to think
I freed myself from my family
I freed myself from work
I freed myself
I freed myself
And remained alone
And in my thinking
Steal you away
Though you never wanted me
Anyway
Silence
Silence
Silence
Silence
PJ Harvey
...ja sellepärast kirjutan ka oma marsasõitudest!
Eelmisel nädalal läksin rahuliku ja rõõmsa meelega mina siis marsa peale Rävalast. Astusin siis mina lahtise marsaukse juurde, kui äkki vaatasid sealt mulle otsa kümme vene nolki, kes kisades mul nina ees ukse kinni tõmbasid. Johhaidii, mõtlesin mina. Aga astusin siiski julgelt, ise ust lahti kangutades, sisse. Järgnes mõistetamatu naeru-jutu-mölavadin. Tegelikult ühest sain aru - prince William...Shakespeare! Ühesõnaga olid kõik istekohad noormeeste poolt võetud ja sõidu alguseks oli masin seisvaid naisi täis. ILUS! Mingi 50 aastane bisnessvuman, blond ja värvitud ja hirmus tige, sai istuma. Pärast pikka vaidlust, muide. Mina seisin päris taga lõpus ja irvitasin ta toriseva näo peale kuni kodupeatuseni välja!
Noh, nojah. Eile läksin ka marsa peale. Seekordne elamus oli järgnev - marsajuht jääb 5 minutit hiljaks, aga on nii tore ja viisakas, et mitte ei kipu keegi virisema...või on see nii vaid eestlase orjamõtlemise tõttu, et näkku ei julgenud keegi iitsatada ja kodus pärast viriseti pool ööd kaasale? Anywhoo, hakkab auto lõpuks liikuma. Kristiineni välja laabub kõik ladusasti. KUNI. Marsakas, nagu tore eesti keele õpetaja Mänd alati kippus ütlema, teeb ootamatu manöövri ja maandub taksopargi statoilis. How come? Sõnagi lausumata voolab juht õue, topib marsa bensiini täis, ja läheb ise kümneks minutiks poodi. Mina joonistan samal ajal udusele (was it the wine?) aknale kindaga jaburusi. Juht tuleb tagasi, keegi ei ütle mitte midagi, tal on läbipaistva vedelikuga pudel käes, ilma sildita ja puha, ja alustab siis taas sõitu.
Teema lõpp!
