Kate Bush mangub ja monuleb
Ja mina motlen jallegi, et kirjutada oleks aeg. Tapitahtedeta praeguseks, olude sunnil voi nii. Istusin ja lugesin, tahendab viisin silmad yle naise blogil, naise, keda ma olen rohkem voi vahem isiklikel pohjustel minevikus suureks naljaks pidanud. Vaatasin peale ja motlesin, et uhh milline mittenaine naine. Isehakanud matriarh, iseenese paroodia. Kole laikiv hyljes, motlesin. Ja ma istun ja loen ja ei saa muudmoodi, kui et inimene hakkab meeldima. Suhtumise ja aususe poolest. Avatuse ja julguse poolest. Labinagelikkuse.
Loen ja tajun kui palju olen koigile oma pingutustele vaatamata kinni olnud pealispinnas. Tige ja halvustav. Ma ei hakka oma minevikku lahkama, ei hakka kunagisi oletusi tagantjarele lollideks ja ennatlikeks sildistama. Ma olen iga paev uus. Vana kandub kaasas ainult tagajarjena. Nii palju, kui ma teda kaasas tirin.
Inimesed ja saatused keerlevad, poimuvad ja lahevad lahku. Armastajad jaavad kaugeteks ja hingesugulaste hinged lendavad ara kogu nelja tuule poole ja mul ei ole kahju ja ma ei hoia neid tagasi. See liikuvus on koige aluseks.
Ja minu kese on kindel ja haavatav, orn, ilus ja natuke rove. Tugevam, kui ma valja naitan, seda kindlasti. Kunagi ei tohi jaada uskuma inimese sonu hetkelisel lahedusepuhangul. Minu haprus on mu tugevus.
Sihid siblivad silmapiiril, muutudes ja teisenedes ja jaades samaks. Ma astun ja ma lahen ja mu sees on janu naudingu, ilu ja karguse jarele. Mu huule all on paks rootsi mogin, mul on tunne, kuidas taevas laheb lahti ja ma olen oma loomuse jargi kogu oma kires. Sytititatud, meelas ja nahtamatu.
