Veel üks ajalugu II

Paldiski tuuletuulutajate taustal jooksen endalt riided maha ja hüppan keset südaöist katarsist merre. Kollane kuu on enda alla võtnud pool taevast, taevas on päikeseloojangust veel roosa (aga selle vähenedes ilmub peakohal tähti veel ja veel). Vesi on pehme ja soe, mina just neelupõletikust paranenud.

Ja kui päeval silmad lahti teen, tuleb läbi telgi mändide vahelt meretuul ja ma olen täiesti õnnelik.

Siis lähen kahe veini, suitsupaki ja soolapulkadega linnahalli külje peale, viskan pikali ja jälgin mängu. Kõigepealt kondab minust mööda mees päikeseprillides ja särgis stiiliga a la Miami para siempre, naiste sussid jalas. Piidleb. Pöörab ringi. Kõnnib minema. Panen üle mitme päeva esimese sigareti suhu, viskan jala üle teise ja lebotan. Endal mingi ilgelt vinge paueri tunne sees. Mõtetes kirun ja korraldan. Teen korraks silmad lahti, et näha peakohal müüril kondavat meest. Näeb mind, jalutab minema. Mööda kõnnivad kaks lõunamaalast, pinges. Vahin neile ülbelt näkku, lihtsalt sellepärast, et mul on selline tuju. Tõusen istukile ja teen veel suitsu. Tunnike on möödunud ja E helitsab vabandava häälega, et bussi ei tule ega tule. Ütlen, et ärgu muretsegu ja tulgu nagu tuleb. Vaatan päikesesse.

Ja siis võpatan, sest mööda kihutab bmx rattur, noor poiss. Ja tema järel minu nina alt läbi vana paks ja kole politsenik. Jookseb, noh. Midagi kukub ta vöölt ja veereb põndakult alla. All parklas juhtub ta ametikaaslasel täpselt sama. Vana paks ja kole otsustab siis, et targem on pedaalinahhaalile läheneda teiselt poolt. Hakkavad tagasi sörkima.

Päikeseprillidega mees on tagasi, kõnnib korra mu eest veel läbi ja siis jääb mõnekümne meetri kaugusele istuma. Panen prillid ette, istun veidi ja siis lähen nurga taha hetk tagasi just tänu sellele ratturipoisile vabanenud trepile istuma. Otse loojangule vastu. Ootan, et prill järgneks. Seda ei juhtu, tuleb hoopis igati hip väljanägemisega soomlane, vaatab mulle otsa, mina vaatan vastassuunas. Kõnnib vaikselt lähemale, jääb seisma ja silmsideme tekkimisel libiseb tal üle huulte küsimus :"Problems?". Raputan pead ja mõtlen, et ta on imbetsill. Uurib katse-eksitus meetodil välja mu rahvuse ja kõnnib minema. Varsti pärast seda kõnnib päikeseprillidega mees jälle must mööda. See on vist viimane kord ka.

Kuulan Street Walkingut ja tahan tantsida ja kirjutada ja seksida. Siis kuulan Disorderit ja tahan ainult lennata. Tuleb E. Varsti hakkab kajama Madonna kontsert.

Lõpetame hommikul kell pool seitse näitleja I diivanil multikat vaadates. Hetked enne seda puhkasime Draamateatri treppidel jalgu ja tegime suitsu. Ja mööda kõnnib mees, passib silma, muigab ja küsib siis, ise peatumata :"Kas ei lasta sisse või visati välja?"

Kuidagi õnnestus mul juulikuu viimasel päeval angiini haigestuda. Muidugi, selle asemel, et kohe koju minna, pidin M'i sünnipäeval käima, veini ja viina jooma ja siis kolm kiltsa värisedes koju kõndima. Ei usu, et see eriti head tegi. Eile käisin voodist väljas täpselt nii palju, kui põis tunda andis. Täna olen juba kaks filmi ära vaadanud - Hunger ja Les Quatre Cents Coups.

Enne seda olin enamuse ajast unenägudes, mis muutusid aina veidramaks ja veidramaks. Öö enne palaviku tõusmist nägin ainult luupainajaid, nüüd on uned filmilaadsed, müstilised, erksad.

Kolmapäeval käisin E'ga tehases jõulupeol (kingituseks saan Sandra Jõgeva novellikogu ja E muusika dvd). Teise korruse galeriisse ehitatud sauna nägin esimest korda, sisse ei roninudki. Kõik teised käisid. Vana (p)arm istus toolil, maani täis, silmad krõllis ja jõllitas. Jutlesime täpselt nii palju - tema: "eh, mõtlesin, et äkki saaks ühe suitsu rottida" "you know, Lea is really good at this and this and this...(oma girlfriendile)". Ei tea. Pärast seda, kui ma M'i (kes jõi tublisti viina, ei nõustunud oma pereelust rääkima ja lõi Leedust päris satanistlikule tsikile õnnetult külge) norimise peale prahvatasin, et me pole E'ga paar, hakkas L naerma, kuidagi lõdvenes ja läks oma austraalia girlfriendiga ära magama. Viimasest muide niipalju, et kuidagi sunnitult palju üritas minuga suhelda ja tegi võltse komplimente.


Veel oli seal M'i kaks sõpra, kellest üks alati sellise pilguga jõllitab, et mulle jääb mulje, nagu teaks ta midagi kompromiteerivat. Vahib 10 sekundit süüdimatult otsa ja siis muigab. Täielik müstika!

Ja siis peotäis välismaalasi, nende hulgas eksiilis gruusia kirjanik, kelle inglise keel eriti hea ei olnud. Istus ja kuulas. Ja kui mingi tuttav sõna kõlas, siis naeris ja noogutas või raputas pead. Muidu suitsetas läbi oma pitsi sigarette ja oli vait. Aga välja nägi kui tõeline revolutsionäär! Ja iisraeli noormees, kes muide Waltz with Bashiri animaator Yoni Goodman'i käe all õpib. Ja see iisraeli noormees oli väga tore noormees, siiras, haritud, viisakas (ja silmis oli tal mingi ebamaine sära).

Ja kohtun J'ga, kes elab tehases alates sügisest ja, saades teada, kes ma olen, ütleb, et on minust kõigi käest palju head kuulnud ja pakub öömaja. Tänan, kuid lähen koos tasuta saadud viinapudeli (M läks ära magama) ja E'ga linna. Ja tee pealt räägin talle täiesti siiralt, et ei saa aru, kuidas küll võisin olla nii armunud sellesse inimesse. Kuidas küll asjad muutuvad!

Viinaga kaugele ei jõua, veel üks kummelitee ja hommikul läksin tööle. Uni uni uni. Eks ma siis vast haigeks jäingi.

Ahjaa, ja folk oli ka tore. Ilma tagajärgedeta, kahjuks või õnneks, aga vähemalt oli kohapeal lõbus. Täielik müstika oli suur valge korter, kuhu M mind kaasa tiris, ja kus oli nii hea olla, et uskumatu. Ilusad ja head inimesed. Lamasime kaks ööd diivanil, täiesti rahul ja lõpmata õnnelikud (loe - maani täis).

Does anyone even read this blaagh anymore or have I fallen down the coolness stairs?!

teemakohane klassika kahe mõnusa mehega


Muidu on nii, et plaan on pärast tööd ujuma minna. Mõnus unine on olla, päikese soojus, aknapilust lahvatab vahepeal välja tuul, kausis on maasikad, selg valutab, nahk paksult kreemine ja lõhnab soojuse järgi. Ja tänase hommiku hetk-rosin oli murakamagus.

See soojus teeb inimestega igast trikke.

...and more awsome than ever before!

Or not so much so, really.

Ei, tore on, ma sain ajutise töö endale, istun TLU uue maja kuuendal korrusel laua taga, aknast on vaade merele ja ilusatele laevadele ja majadele ja Paljassaarele, kus ma oma teadliku elu jooksul alles eile esimest korda käisin (ja mis oli hirmtore, ratastega koplisse, paljassaarde ja liinidele..oui!). Istun siin viis tundi päevas, viis päeva nädalas ja saan kolme nädala eest viis tonni. 90% ajast ei tee mitte midagi (not if imitating reading, tuning in to technicolor web of sound and doing facebook quizzes count as working, which is clearly not the case here). Joon kohvi ja söön shoksi.

Homme on kultuuriteaduse vestlus. Hea mugav minna vähemalt, hüppan paar korrust allapoole ja räägin...oota, mida ma neile üldse räägin?! Ma ei tea kas olla tänulik oma küll-ma-süsteemist-jagu-saan tüüpi suhtumise üle või muretseda ettevalmistuse puudumise pärast, küll selgub see aga homme pärast keskpäeva. Eks ma siis teen mental note´i.

Mida ma teinud olen, küsite te minult? Well, nothing really - burnt a freaking hole in my shirt this morning for example. Wasn´t home and am therefore wearing a MANLY T-shit. I enjoy this, oh I do. Ja muidu üritanud lugeda (Kultuurite analüüs), vaadanud ära paar head filmi (Waltz with Bashir!), rallitanud rattaga, kuulanud Iggyt, andunud pole olnud, küll aga olen veits andnud korvi.



Poisid on lollid!!!

P.S. Helistage mulle, mu kallid sõbrad ja lähme käime kuskil toredas kohas ära. Või võtame midagi ette. Enne kui külmaks läheb.

...istun oma väikses maailmanurgas taaskord.

Reis oli tore! Algas ta kolmetunnise tee ääres seismisega (õe ja mingi kutiga Vermontist, kes käis Peterburis vene keelt õppimas ja nägi vihmas välja nagu õnnetu kutsikas). Lõpuks võtsime ikka Pärnust bussi ja õhtuks olimegi Riias. Johhaidii ja huumorisoonetud ameeriklased!

Coventrysse saime Gatwickist kahtlaselt lihtsalt - autoga otse kesklinna.

Anywhoo - tuhkrud, chippyd, Birmingham, spliffid, Stratford, siider, halvad õudusfilmid, muusikapoed (OOOmuusikapoed!), õuduste maja, tuvid, inimesed, London, õe toredad sõbrad, viinadega tšehhi poisid, õlledega poola korvpallifännid (!), palju kõike.

Eile õhtul - udune, märg ja vihmane kodumets, sirelipõõsas akna all lookas. Värskus ja ööööölõhnad. Ja mu kallis kass.

Homme hommikul olen oma kompsu ja õega pärnu maanteel, pöial püsti ja tuju hea. Kui kõik läheb hästi, jõuame õhtuks Riiga ja sealt pärast loodetavasti õllest ja mõnusat õhtut lennujaamast Gatwicki. Siis uuesti pöidlad püsti ja let the good times begin.

Leedu reis oli piisavalt mõnna, et loota hea reisiaasta peale.