13 aastat läks mööda ja mänglevast, jõulisest, tantsisklevast, röökivast ja ironiseerivast muusikast sai mänglev, jõuline, elu-ja kaotusvalu täis, kuidagi nagu küpsem, kuidagi toorem (resoluutsem!) muusika. Kumba albumit me rohkem armastame? See polegi tähtis, tähtis on, et A Woman A Man Walked By (2009)puhul pole tegu andetu ja arutu oodiga minevikule (praegusel juhul imeimeimelisele albumile Dance Hall at Louse Point (1996)).
Ja vähemat ei saagi Polly Jeanilt oodata - naiselt, kes küll kukub näoli maha, kuid ei kaota .
(actually I have no flippin' idea, but her eyes kind of relate to that. baah, I mean voice)
ten thousand post scriptums. even with such a short text it's all edit-edit-edit.
Dan Auerbach on sehr äge mees ja sai minu poolt väga armastatud bändi The Black Keys kõrvalt hakkama imeilusa albumiga Keep It Hid (2009).
Eile sai sel aastal esimest korda rattasadulasse istutet. 30 kiltsa jaksasin kuidagi maha vändata, aga oi lihased tegid valu. Laup oli õhtul päiksest punane!
Vahepealt sain maha sünnipäevaga, mis osutus täitsa toredaks - saunad, söögid, kallid inimesed, palju veini, natuke vähem kallid inimesed, veel rohkem veini, suvalised inimesed jne. Nii ta läks. Pohmellist hoidusin nii, et jõin järgmistel päevadel edasi, koguseid vaikselt vähendades. Ja pea ei huuga ega midagi.
Välja on ilmunud mingid inimesed, kellega pole ammu suheldud. Mõned toredamad, mõned nõmedamad. Kalender näitab eesoleval ajal rohkelt sünnipäevi, maalkäimisi ja saunaiivninguid(kutsun kõiki!). Ühesõnaga lovely!
kõik põhjusetud paanikad on ajutiselt möödunud ja võin oma rada rahulikult edasi komberdada. ja pealegi veel tujuga, mis oli viimati nii hea aastake tagasi.
Kuulake talvehommikutel Dark Was the Night (2009)plaati, vaadake Alleni viimast üllitist, võtke sõber kaasa ja minge kelgutama. Ja kullakesed, hoidke oma kindad südamele ja miks ka mitte taskule lähemal, sest ringi liiguvad halastamatud amoraalsed kindavargad. va tõprad!
